Meie lood
Pärt Pikkas
Rakendusharidus leidis mind siis, kui teised minu vanused hakkavad juba keskeakriisi põdema ning hirmuga pensioni peale mõtlema. Esimest korda õppisin enda pärast, suure huvi ja innuga ning nüüd teen oma tööd suure rõõmu ja hasardiga. Olen õppinud nüüdseks 7 aastat järjest ning lõppu veel ei paista. Esimesena õppisin palkmaja ehitust, mis andis mulle suurepärased teadmised maja üldehitusest, teisena õppisin rauda taguma, ehk siis olen sepp, kolmandaks käisin paljudel keevituskursustel, neljandaks õppisin plaatimist, viiendaks said selgeks pottsepatööd, kuuendaks tuli üsna loomulikult korstnapühkija õpe ning hetkel õpin veevärgi lukksepaks ja plaanin edasi õppida õhksoojuslahendusi. Kõige selle vahel sai ka traktoristi/rasketehnikajuhi paberid tehtud, nii et kui näete teehöövlit, siis roolis olen võib-olla mina.
Kristo Koppel
Esmase hariduse järgi olen ma hoolduselektrik (tänase nimetusega sisetööde elektrik), kuid töötasin hoopis autoelektrikuna 8 aastat. Pottsepatööd jõudsid minuni ilmselt juurte kaudu. Olen teist põlve pottsepp, kolmandat põlve korstnapühkija. Kuna varasemad kogemused olid suured, siis tulid kutsetunnistused suhteliselt kiirelt. Esmased kutsetunnistused on pärit ajast, kui kutsesüsteem pottseppadele ja korstnapühkijatele loodi.Koolitusi erinevatest tulekollete materjalidest on minu arsenalis lugematul hulgal. Täna ma koolitan pottseppasid ja korstnapühkijaid ning õpin bakalauruse õppes päästeteenistuse erialal süvendatult tuleohutust.
Kristopher Frederic Meensalu
Kõige enam ajendas mind korstnapühkijaks õppima soov saada rohkem vaba aega. 2023 sügisest ootab mind ka koht pottsepaõppes, et saada täielikud teadmised ning oskused antud valdkonnast. Hetkel õpin veevärgilukksepaks ja proovin elada nii, et õpetatu mulle leiva ja puuduolevad kitarrid lauale tooks.
